See teos ilmus esmakordselt 1939. aastal, kuid seda müüakse endiselt Eesti raamatupoodides. Ostsin raamatu kevadel, kui käisin Tallinnas, aga lugesin selle alles nüüd lõpuni. Olen varem lugenud Tammsaari „Tõe ja õiguse“ sarja viis köidet, aga soome keeles.
See lugu on üsna hämmastav. Peategelane on Jürka, vanapagan ise, kes on tulnud inimesena maa peale kannatama inim- ja ekspluateeritud mägionni/taluniku elu, et lunastada endale koht põrgus ja tagada põrgu jätkuv olemasolu tulevikus.
Lugu meenutab Soome taluniku saagat, Tammsaaret on võrreldud Väinö Linnaga. Selles raamatus on seda sarnasust rohkem kui selles, mida olen varem lugenud. Kuid maagiline realism ja kujutlusvõimeline religioosne debatt, mida kurat preestri ja tema rentnikuga peab, ei sobi Linna range realismiga päriselt kokku. Lõpplahendus, milles vanapagan maksab kätte talle osaks saanud ebaõigluse eest ja hävitab iseenda, sobiks Linna jutustamisstiiliga.
Pärast selle lugemist jäin mõtlema raamatu erinevate tõlgenduste üle. Kiriku silmakirjalikkus ja igapäevaelu patusus, isegi kuradi vaatenurgast? Ilmajäetud eesti rahvas ja rõhuja, kes oli ülem ja muutis seadusi ja kombeid oma kasuks?
Ma ei suuda otsustada, aga see lugu lihtsatest, petetud maahingedest on väga meeldejääv ja muljetavaldav.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti