Näytetään tekstit, joissa on tunniste Andrus Kivirähk. Näytä kaikki tekstit
Näytetään tekstit, joissa on tunniste Andrus Kivirähk. Näytä kaikki tekstit

lauantai 1. elokuuta 2026

Andrus Kivirähk, 2025. Eesti rahva uued jutud, 294 lk. Eksa. Isbn 9789916768303

Kivirähk on saanud minu lemmikkirjanikuks eesti autorite seas. Tema huumor on täiesti omanäoline ning kirjutamislaad ühendab tänapäevase rahvapärimuse ja Eesti ajaloo. Kõik tarkused ja naljad ei avane mulle siiski alati – olen küll välismaalane, kes tunneb veidi Eestit ja eesti keelt, kuid Eesti kultuuri ja ajaloo tundmisest jääb veel puudu.

See raamat on aga suuremas osas kergesti loetav ega nõua lugejalt selles mõttes liiga palju. Esimese loo „Puulased ja tohtlased“ olin juba varem lugenud eraldi väikese raamatuna.

Teine lugu „Vaeslapsi käsikivi“ räägib vaesest teenijatüdrukust, kes jahvatab päevast päeva käsikivil vilja. Vana võlur Soome tark tahab teda aidata ja annab talle võlurätiku, mille abil hakkaks käsikivi iseenesest jahvatama. Tüdruk ei julge seda kasutada, sest kardab, et vana mees tahab teda ära kasutada. Kui kuri perenaine sellest teada saab, satub ta koos võlurätikuga unenägude imemaale ja kaob. Nii saab vaese teenijatüdruku elu lõpuks paremaks.

Järgmine lugu räägib mulla ketrajast, keda on nõiduse abil pannud maisipõllu õitsema. Naaberkolhoosi brigadir tahab kadedusest, et sama tüdruk teeks imet ka kolhoosi põldudel. Loomulikult ei lähe see hästi – nõiast ei saa kolhoosi brigadiri.

„Öised praamireisijad“ jutustab kirjanikust, kelle väga moodne teos trükituna hästi ei müü. Ta sõidab kirjandusfestivalile oma raamatut tutvustama, kuid satub mitmesuguste seikluste järel kummituspraamile, kus õnnestub siiski mõned eksemplarid maha müüa.

„Naljakas härjamüümine“ on õhtujutt, mis paneb seda kuulanud poissi härjast kahju tundma. Poiss usub, et härg jäeti pärast puudele müümist metsa maha, ning tahab teha kõik, et loom päästa. Härga ta ei leia ning vanaema hiljem välja mõeldud õnnelikum lõpp ei veena teda sugugi.

„Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ räägib noorest mehest nimega Lembit, kes vaimustub nõidumisest samamoodi nagu tänapäeva noored TikTokist. Lõpuks õnnestub tal näha kuuvalgel vihtlevaid neide, kes on nii lummavad, et ta soovib minna nende maailma ja isegi muutuda nende vihaks, et neile võimalikult lähedal olla. Tema emale on see suur mure – poeg liguneb ämbris ning aeg-ajalt võtab mõni neiu ta välja ja vihtleb temaga oma rindu ja häbet.

„Lopi ja lapi“ on õigupoolest anekdoot või nali, mida on Eestis vist juba kaua räägitud. Siin on see aga jutustatud nii vaimukalt, et pani mind valjusti naerma.

„Rõugutaja tütar“ on omamoodi nõialugu.

„Udumäe kuningas“ jutustab naisest, kes nooruses pääses haldjamäele ja veetis seal oma elu kõige õnnelikuma aja. Võib-olla on see ka unistus pääseda igavast abielust.

„Pikse pill“ räägib talumehest ja samas talus elavast oboemängijast, kes töötab Estonia teatris. Vastamisi on kõrgkultuur ja tavalise tööinimese argipäev, kusjuures lugu on jutustatud viimase vaatenurgast.

„Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid“ räägib kirjandusajakirjast Looming, mille ostmises nähakse midagi ülevat. Nii muutub seitsme lihtsa rätsepa retk ajakirja ostma humoorikaks vastanduseks kirjandusliku kõrgkultuuri ja tavalise rahva vahel.

„Tontla mets“ kujutab endast omamoodi võlumetsa, millest vanemad ei taha pere pojale rääkida, kuigi poiss seda visalt nõuab. Vanemad näivad olevat kuidagi madude soost, kuid lubavad tal lõpuks metsa minna.

„Tark mees taskus“ jutustab targast mehest, kes osutub soomlaseks. Tema taskusse sattumine tagab peategelasele õnneliku elu koos taskukellaga.

„Vägev vähk ja luhtunud võimalus“ oli minu jaoks mingil põhjusel kogu kogumiku kõige keerulisem lugu. Vähid, Eesti taasiseseisvumine ja veel mitmesugused muud teemad on siin omavahel üsna pöörases segus.

„Vinguv jalaluu“ räägib äraneetud luust, mida paikkonda kolinud õpetaja püüab omakorda nõidusega taltsutada, kuid üsna kehva eduga.

sunnuntai 29. kesäkuuta 2025

Andrus Kivirähk, 2022. Meeste kongress, 184 lk. Bibliotheca Potatoris. ISBN 9789916677117

 

See on kogumik Kivirähki varasematest humoorikatest kirjutistest. Algselt avaldati need Eesti Päevalehes ja seejärel raamatuna enne aastatuhande vahetust. See on selle kogumiku uusväljaanne.
Teos pakub pilguheitu Kivirähki varasemasse huumorisse ja samal ajal ka tema töömeetodisse: võtta mõni auväärne ja tuntud sündmus või asi ning pöörata see ikka ja jälle uue pöördepunktiga ümber ning kirjeldada sündmust selles uues kontekstis. See loob iseseisvuspäeva tähistamise prügimäel, kus peakülaliseks on suur mäda, või professor Kotti ekspeditsiooni linnast maale. Professor Kott on äärmiselt linnalik ja maa rahvus, äärmiselt maalähedane. See loob kirjelduse ekspeditsiooni tragöödiast keset maaelu õudusi.
Lõpupoole on paar lugu, mis alguses on näited romantilisest kioskistiilist ja mõisaromantismist, kuid muudavad Kivirähki pöörde ootamatult millekski traagiliseks, ja ekstsentriliseks, nii et lõpuks jääb lugejal vaid pead vangutada ja naerma hakata. Ammendamatu kujutlusvõime ja kirjutamisrõõm on Kivirähki tunnusjooned juba nendes varajastes tekstides.

torstai 15. toukokuuta 2025

Andrus Kivirähk, 2016. Maailma otsas Pildikesi heade inimeste elust, 388 lk. Eesti Keele Sihtasutus. isbn 9789985795286

Lõpuks sain lõetuks selle raamatu. Kivirähkist on saanud mu lemmikkirjanik eesti kirjanduses. Tema huumor ja kujutlusvõime on võrratud. Päris kõige sõnad ma ei saanud aru, aga see ei takistanud raamatust nauttimist.

Selles raamatus õppisin tundma Kivirähki inimlikumat poolt. Raamat jutustab loo ühest linnast pärit tavainimestest, kelle elud ristuvad juhuslikult, kui lugu liigub ühelt inimeselt teisele. Samade inimeste ikka ja jälle ilmumine paneb kujutamise süvenema karikatuurist rohkem tavaliseks, kuid heaks inimeseks.

Oluline tegelane tervikus on härra Immanuel, kes otsib mitte ingleid, vaid tavalisi häid inimesi, et need siis saviks voolida ja oma heade inimeste miniatuursete skulptuuride galeriisse lisada.

See raamat on hea olemisetunde raamat. Huumor ajas naerma ja inimeste igapäevane lahkus üksteise vastu ajas nutma. Sain nutta ja naerda, nii suur kunst.

keskiviikko 19. helmikuuta 2025

Andrus Kivirähk, 2017. Rehepapp ehk november, 200 lk. Varrak. Isbn 9789985312483

 Rehepapp on raamat, mille olemasolust olen juba kaua teadlik olnud ja huvitatud, et sellega tutvuda. Nüüd sain siis lõpuks laenatud raamatu, kuna mu keeleoskus on juba peaaegu piisav raamatute lugemiseks eesti keeles.

Andrus Kivirähk on kirjanik, kelle loomingusse ja tohutusse kujutlusvõimega huumorisse olen varem juba tutvunud (näiteks „Puulased ja tohtlased“, „Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel“). Selles loos, Rehepapp ehk November, ulatub Kivirähki kujutlusvõime ja huumor tõepoolest omaenda sfääri. Raamatu tegevus toimub kuskil minevikus, kus Eestit valitsevad rohkem või vähem saksa parunid ja nende mõisad, ja kuigi kultuuriline hiilgeaeg, kus eestlastel oli oma maa ja oma kuningas, ei tundu veel väga kaugel olevat, on see siiski juba minevik. Ajalugu keerleb loos rahva allasurutusest, enne iseseisvusest rahvast, kujul, kus vastupanu paistab läbi kavaluse ja „oma maa asjade“ võtmisest sealt, kust neid leida on, isegi mõisate sahvrist. Seda varaste ja salakavalate kogukonda juhib ja aitab Rehepapp, kelle poole külaelanikud häda korral appi otsima tulevad. Abi saadakse ka nõidalt ja järgides juhiseid otsitakse ka abi vanapaganalt, deemonilt, kellega käiakse kaubandust, kuid keda petetakse jälle ja jälle.

Küla rahvaste kõrval on seal ka nende kratid, vanapagana abiga ellu äratatud erilised teenrid, kes on kokku pandud luudadest ja põllumajandustöötluse osadest ning vanapagana kaudu ellu äratatud, kes töötavad usinalt, et tuua oma isandatele vajalikke asju, toitu ja viina.

Metsas möllavad, eriti öösel, tontid, mummsid, kollid ja muud hingelised olendid, kelle seas kõige hirmsam on aga Katk, kes tapab kõik ilma eranditeta. Rehepapp suudab aga jälle seda petta ja küla õnnistub kartma lõpp.

Lugu jutustatakse novembri 30 päeva jooksul. Ilm on iga päevaga aina kehvem ja porisem, ja elu külas on kõvasti kurb ja vaene. Ainult hangitud asjad, kas krattide abiga või ise otsides, mõisate varadest, leevendavad viletsust. Asukad varastavad ka üksteiselt, ja vaid kavalus ning uskumine hingelistes olevustes ja mustkunstis kaitseb hukatuselt või surmalt. See on tõeline kavalate narride kuningriik. Kuu lõpu poole sureb paljusid elanikke, sageli ebaõnnestudes oma liiga ambitsioonikates ettevõtmistes, ja raamatu igal pool kohalolev melanhoolia süveneb veelgi.

Raamatu kaanelehe järgi on peaaegu iga eestlane selle raamatu juba omandanud, kuid seda müüakse ikka veel ja see on jõudnud 26. trükkini! Eestlased ilmselt hankivat teost halva päeva tarbeks, et kui ei ole midagi muud, siis on vähemalt Kivirähki teos olemas...

keskiviikko 23. lokakuuta 2024

Andrus Kivirähk, 2018. Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel, 231 lk. Eksa. isbn 9789949604609

Tema raamatuga oli mul väga põnev lugemine. Ma naersin mitu korda kõval häälel. Raamatus on 12 lugu, mis on teineteisest põnevamad. Esimene jutustus räägib vanast taksojuhist, kes räägib inimestest, kes tema taksosse astuvad, ja mis siis juhtub.

Teine jutt on kolmest paksust, isast ja kahest pojast, kes tahavad köhnaks muutuda. Nad usuvad, et näitleja, kes on mänginud Harry Potteri, on võlur, või kirikumees, kes teeb imesid nagu Jeesus võib aita neid köhnaks muutuma. Peaaegu ei saa näitleja välja majast, ja kirikumees jääb siia.

"Inimväärne elu" räägib kahest naisest, kes soovivad paremat tööd ja lubavad andromedast pärit kaheksajalgadele olla nende uurimuste alla. Kuid kaheksajalgased viskavad nad välja, kui nad soovivad pensione ja paremaid palku, nagu Soomlasedgi andavad.

Üks veski seisos vete pääl kahest vanameest ja väikest külast, kus enam ei ela noori inimesi. Nad tahavad, et linnamehed tuleksid ja aitaksid neid vastu kõrvu, aga nad ei tule ning tekib tüli nende kahe vahel.

"Pime hobune" on jutt loomast, kes satub pahandustesse, kuid lõpuks pääseb vabanduse.

"Väikelinna hirmsad saladused" räägib kahest väikesest poisist, kes mängivad detektiive.

"Hümn saatanale" räägib mehest, kes tahab kirjutada hümni saatanale, kuid ei suuda seda valmis saada, sest loomid toovad kaasa mitmeid probleeme, millega mees peab tegelema. Hümn jääb kirjutamata.

"Põnnadi, põnnadi" räägib põiest, kes on jäänud üksi maailma ja otsib inimest, kes oleks ilma põieta. Kuid ei leidu kedagi, kes oleks ilma põieta. Siis kohtub ta õlgekorsuga ja viisiga, kes ütlevad, et Viljandis, kus kõik on hästi, võib ka põiest õnnelik tulla.

"Vanaisa ja metsavennad" räägib vanaisast, kes tegeleb pungrite ehitamisega metsas. Ta ootab, et metsavennad hakkaksid seal elama. Metsavennad käivad harva, sest NKVD ja julgeolekuorganid saadavad nad Siperisse.

"Eaka haritlase juubelikone" räägib mehest, kes veedab kogu elu lugedes Loomingu Raamatukogu raamatuid. Tal ei ole muud elu peale raamatute.

"Saunapäev" räägib Tuglase ja teiste kirjanike lastega saunas.

"Valesti" räägib vanast mehest, kelle elu muutub nii, et see ei ole enam sama. See võib olla mälestushaigus või salaliit, millega tuleb toime tulla.


Väga põnev raamat mida ma meelsasti soovitan.

torstai 3. lokakuuta 2024

Andrus Kivirähk, 2020. Puulased ja tohtlased, 61 s. EKSA. Isbn 9789949684458

 Tämä pikkukirjanen antoi minulle kivan lukuelämyksen ja itseluottamusta eestin kielen taitoni suhteen. Sain sen luettua parissa illassa ilman sanakirjaa.

Tarina on Kivirähkin taattua laatua. Lastenkirjoista tuttua mielikuvituksellista, välillä suorataabn myyttistä kerrontaa. Itse asiassa tämän lainatessani arvelin sen olevan lapsille tarkoitettu pikku kirjanen.

Se osoittautui kuitenkin mielestäni aikuissaduksi. Irvokas tarina Baltian ihmisketjun järjestäjistä, puuttuvista 30stä ihmisestä ja noitumalla hankituista apulaisista hätään.

Yllättävän moniulotteinen tarina 60 sivussa.