Lõpuks sain lõetuks selle raamatu. Kivirähkist on saanud mu lemmikkirjanik eesti kirjanduses. Tema huumor ja kujutlusvõime on võrratud. Päris kõige sõnad ma ei saanud aru, aga see ei takistanud raamatust nauttimist.
Selles raamatus õppisin tundma Kivirähki inimlikumat poolt. Raamat jutustab loo ühest linnast pärit tavainimestest, kelle elud ristuvad juhuslikult, kui lugu liigub ühelt inimeselt teisele. Samade inimeste ikka ja jälle ilmumine paneb kujutamise süvenema karikatuurist rohkem tavaliseks, kuid heaks inimeseks.
Oluline tegelane tervikus on härra Immanuel, kes otsib mitte ingleid, vaid tavalisi häid inimesi, et need siis saviks voolida ja oma heade inimeste miniatuursete skulptuuride galeriisse lisada.
See raamat on hea olemisetunde raamat. Huumor ajas naerma ja inimeste igapäevane lahkus üksteise vastu ajas nutma. Sain nutta ja naerda, nii suur kunst.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti