Kivirähk on saanud minu lemmikkirjanikuks eesti autorite seas. Tema huumor on täiesti omanäoline ning kirjutamislaad ühendab tänapäevase rahvapärimuse ja Eesti ajaloo. Kõik tarkused ja naljad ei avane mulle siiski alati – olen küll välismaalane, kes tunneb veidi Eestit ja eesti keelt, kuid Eesti kultuuri ja ajaloo tundmisest jääb veel puudu.
See raamat on aga suuremas osas kergesti loetav ega nõua lugejalt selles mõttes liiga palju. Esimese loo „Puulased ja tohtlased“ olin juba varem lugenud eraldi väikese raamatuna.
Teine lugu „Vaeslapsi käsikivi“ räägib vaesest teenijatüdrukust, kes jahvatab päevast päeva käsikivil vilja. Vana võlur Soome tark tahab teda aidata ja annab talle võlurätiku, mille abil hakkaks käsikivi iseenesest jahvatama. Tüdruk ei julge seda kasutada, sest kardab, et vana mees tahab teda ära kasutada. Kui kuri perenaine sellest teada saab, satub ta koos võlurätikuga unenägude imemaale ja kaob. Nii saab vaese teenijatüdruku elu lõpuks paremaks.
Järgmine lugu räägib mulla ketrajast, keda on nõiduse abil pannud maisipõllu õitsema. Naaberkolhoosi brigadir tahab kadedusest, et sama tüdruk teeks imet ka kolhoosi põldudel. Loomulikult ei lähe see hästi – nõiast ei saa kolhoosi brigadiri.
„Öised praamireisijad“ jutustab kirjanikust, kelle väga moodne teos trükituna hästi ei müü. Ta sõidab kirjandusfestivalile oma raamatut tutvustama, kuid satub mitmesuguste seikluste järel kummituspraamile, kus õnnestub siiski mõned eksemplarid maha müüa.
„Naljakas härjamüümine“ on õhtujutt, mis paneb seda kuulanud poissi härjast kahju tundma. Poiss usub, et härg jäeti pärast puudele müümist metsa maha, ning tahab teha kõik, et loom päästa. Härga ta ei leia ning vanaema hiljem välja mõeldud õnnelikum lõpp ei veena teda sugugi.
„Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ räägib noorest mehest nimega Lembit, kes vaimustub nõidumisest samamoodi nagu tänapäeva noored TikTokist. Lõpuks õnnestub tal näha kuuvalgel vihtlevaid neide, kes on nii lummavad, et ta soovib minna nende maailma ja isegi muutuda nende vihaks, et neile võimalikult lähedal olla. Tema emale on see suur mure – poeg liguneb ämbris ning aeg-ajalt võtab mõni neiu ta välja ja vihtleb temaga oma rindu ja häbet.
„Lopi ja lapi“ on õigupoolest anekdoot või nali, mida on Eestis vist juba kaua räägitud. Siin on see aga jutustatud nii vaimukalt, et pani mind valjusti naerma.
„Rõugutaja tütar“ on omamoodi nõialugu.
„Udumäe kuningas“ jutustab naisest, kes nooruses pääses haldjamäele ja veetis seal oma elu kõige õnnelikuma aja. Võib-olla on see ka unistus pääseda igavast abielust.
„Pikse pill“ räägib talumehest ja samas talus elavast oboemängijast, kes töötab Estonia teatris. Vastamisi on kõrgkultuur ja tavalise tööinimese argipäev, kusjuures lugu on jutustatud viimase vaatenurgast.
„Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid“ räägib kirjandusajakirjast Looming, mille ostmises nähakse midagi ülevat. Nii muutub seitsme lihtsa rätsepa retk ajakirja ostma humoorikaks vastanduseks kirjandusliku kõrgkultuuri ja tavalise rahva vahel.
„Tontla mets“ kujutab endast omamoodi võlumetsa, millest vanemad ei taha pere pojale rääkida, kuigi poiss seda visalt nõuab. Vanemad näivad olevat kuidagi madude soost, kuid lubavad tal lõpuks metsa minna.
„Tark mees taskus“ jutustab targast mehest, kes osutub soomlaseks. Tema taskusse sattumine tagab peategelasele õnneliku elu koos taskukellaga.
„Vägev vähk ja luhtunud võimalus“ oli minu jaoks mingil põhjusel kogu kogumiku kõige keerulisem lugu. Vähid, Eesti taasiseseisvumine ja veel mitmesugused muud teemad on siin omavahel üsna pöörases segus.
„Vinguv jalaluu“ räägib äraneetud luust, mida paikkonda kolinud õpetaja püüab omakorda nõidusega taltsutada, kuid üsna kehva eduga.
