Näytetään tekstit, joissa on tunniste Eesti. Näytä kaikki tekstit
Näytetään tekstit, joissa on tunniste Eesti. Näytä kaikki tekstit

lauantai 1. elokuuta 2026

Andrus Kivirähk, 2025. Eesti rahva uued jutud, 294 lk. Eksa. Isbn 9789916768303

Kivirähk on saanud minu lemmikkirjanikuks eesti autorite seas. Tema huumor on täiesti omanäoline ning kirjutamislaad ühendab tänapäevase rahvapärimuse ja Eesti ajaloo. Kõik tarkused ja naljad ei avane mulle siiski alati – olen küll välismaalane, kes tunneb veidi Eestit ja eesti keelt, kuid Eesti kultuuri ja ajaloo tundmisest jääb veel puudu.

See raamat on aga suuremas osas kergesti loetav ega nõua lugejalt selles mõttes liiga palju. Esimese loo „Puulased ja tohtlased“ olin juba varem lugenud eraldi väikese raamatuna.

Teine lugu „Vaeslapsi käsikivi“ räägib vaesest teenijatüdrukust, kes jahvatab päevast päeva käsikivil vilja. Vana võlur Soome tark tahab teda aidata ja annab talle võlurätiku, mille abil hakkaks käsikivi iseenesest jahvatama. Tüdruk ei julge seda kasutada, sest kardab, et vana mees tahab teda ära kasutada. Kui kuri perenaine sellest teada saab, satub ta koos võlurätikuga unenägude imemaale ja kaob. Nii saab vaese teenijatüdruku elu lõpuks paremaks.

Järgmine lugu räägib mulla ketrajast, keda on nõiduse abil pannud maisipõllu õitsema. Naaberkolhoosi brigadir tahab kadedusest, et sama tüdruk teeks imet ka kolhoosi põldudel. Loomulikult ei lähe see hästi – nõiast ei saa kolhoosi brigadiri.

„Öised praamireisijad“ jutustab kirjanikust, kelle väga moodne teos trükituna hästi ei müü. Ta sõidab kirjandusfestivalile oma raamatut tutvustama, kuid satub mitmesuguste seikluste järel kummituspraamile, kus õnnestub siiski mõned eksemplarid maha müüa.

„Naljakas härjamüümine“ on õhtujutt, mis paneb seda kuulanud poissi härjast kahju tundma. Poiss usub, et härg jäeti pärast puudele müümist metsa maha, ning tahab teha kõik, et loom päästa. Härga ta ei leia ning vanaema hiljem välja mõeldud õnnelikum lõpp ei veena teda sugugi.

„Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ räägib noorest mehest nimega Lembit, kes vaimustub nõidumisest samamoodi nagu tänapäeva noored TikTokist. Lõpuks õnnestub tal näha kuuvalgel vihtlevaid neide, kes on nii lummavad, et ta soovib minna nende maailma ja isegi muutuda nende vihaks, et neile võimalikult lähedal olla. Tema emale on see suur mure – poeg liguneb ämbris ning aeg-ajalt võtab mõni neiu ta välja ja vihtleb temaga oma rindu ja häbet.

„Lopi ja lapi“ on õigupoolest anekdoot või nali, mida on Eestis vist juba kaua räägitud. Siin on see aga jutustatud nii vaimukalt, et pani mind valjusti naerma.

„Rõugutaja tütar“ on omamoodi nõialugu.

„Udumäe kuningas“ jutustab naisest, kes nooruses pääses haldjamäele ja veetis seal oma elu kõige õnnelikuma aja. Võib-olla on see ka unistus pääseda igavast abielust.

„Pikse pill“ räägib talumehest ja samas talus elavast oboemängijast, kes töötab Estonia teatris. Vastamisi on kõrgkultuur ja tavalise tööinimese argipäev, kusjuures lugu on jutustatud viimase vaatenurgast.

„Kuidas seitse rätsepat Loomingut ostmas käisid“ räägib kirjandusajakirjast Looming, mille ostmises nähakse midagi ülevat. Nii muutub seitsme lihtsa rätsepa retk ajakirja ostma humoorikaks vastanduseks kirjandusliku kõrgkultuuri ja tavalise rahva vahel.

„Tontla mets“ kujutab endast omamoodi võlumetsa, millest vanemad ei taha pere pojale rääkida, kuigi poiss seda visalt nõuab. Vanemad näivad olevat kuidagi madude soost, kuid lubavad tal lõpuks metsa minna.

„Tark mees taskus“ jutustab targast mehest, kes osutub soomlaseks. Tema taskusse sattumine tagab peategelasele õnneliku elu koos taskukellaga.

„Vägev vähk ja luhtunud võimalus“ oli minu jaoks mingil põhjusel kogu kogumiku kõige keerulisem lugu. Vähid, Eesti taasiseseisvumine ja veel mitmesugused muud teemad on siin omavahel üsna pöörases segus.

„Vinguv jalaluu“ räägib äraneetud luust, mida paikkonda kolinud õpetaja püüab omakorda nõidusega taltsutada, kuid üsna kehva eduga.

keskiviikko 7. tammikuuta 2026

Antto Terras, 2020. Viro (sensuroimaton), 184 s. Into. Isbn 9789523512610

 Eestin kielen kurssilaisen vihjeestä luin tämän Suomen eestiläisen, nykyään suomalaisen, irvailun entisestä kotimaastaan. Tyyli on pakinatyyliä ja jotkut heitot jopa naurattavat lukijaa. Luvut ovat tyyliin kuuluvan lyhyitä, ettei lukija rasitu liikaa. Juonena on tarkastella Viroa ulkoapäin ja suomalaisin silmin. Kirjoitaja on ollut Viron kiertomatkalla tekemässä Visit Estonian tlauksesta matkailumainosfilmimateriaalia. Kaikenlaista kommellusta sattuu matkan varrelle. Mitään erityisen uutta ei kohteissa ole Viron harrastajalle, lähes kaikista kohteista olin ainakin kuullut jo ennestään.

Kahden kansan edustajien käsitykset toisistaan ja erityisesti se, mitä toinen pitää toisessa hassuna tai omituisena, on aina mielenkiintoista. Niistä lukeminen voi avata silmiä ja päätä tiedostamaan eroja ja ehkä jopa ymmärtämään ja hyväksymään niitä. En tiedä käykö tässä niin, vai tapahtuuko vain vanhojen ennakkoluulojen vahvistumista? Ehkä kumpaakin.

Virolaisen vävypojan hyväksyminen Suomen sukulaisiin tulee myös esille, erityisesti kirjan lopussa, mutta myös koko tekstissä. Kirjoittaja tuntee itsensä suomalaiseksi ja esittäytyy niin myös Virossa. No ei kansalaisuus tai tunne siitä aina ole syntyperäistä. Nämä kipukohdat tulevat tekstin irvailuista huolimatta esiin ja saavat ainakin jotkut lukijat huumoriotteesta huolimatta pohtimaan asiaa tarkemminkin.

Samalta tekijältä on ilmestynyt myös toinen, Suomea käsittelevä kirja. Ehkä luen sen seuraavaksi, tasapuolisuuden nimissä.

sunnuntai 20. heinäkuuta 2025

Tammsaare A. H., 2024. Põrgupõhja uus vanapagan, 311 lk. Sinisukk. isbn 9789949084647

 See teos ilmus esmakordselt 1939. aastal, kuid seda müüakse endiselt Eesti raamatupoodides. Ostsin raamatu kevadel, kui käisin Tallinnas, aga lugesin selle alles nüüd lõpuni. Olen varem lugenud Tammsaari „Tõe ja õiguse“ sarja viis köidet, aga soome keeles.

See lugu on üsna hämmastav. Peategelane on Jürka, vanapagan ise, kes on tulnud inimesena maa peale kannatama inim- ja ekspluateeritud mägionni/taluniku elu, et lunastada endale koht põrgus ja tagada põrgu jätkuv olemasolu tulevikus.
Lugu meenutab Soome taluniku saagat, Tammsaaret on võrreldud Väinö Linnaga. Selles raamatus on seda sarnasust rohkem kui selles, mida olen varem lugenud. Kuid maagiline realism ja kujutlusvõimeline religioosne debatt, mida kurat preestri ja tema rentnikuga peab, ei sobi Linna range realismiga päriselt kokku. Lõpplahendus, milles vanapagan maksab kätte talle osaks saanud ebaõigluse eest ja hävitab iseenda, sobiks Linna jutustamisstiiliga.
Pärast selle lugemist jäin mõtlema raamatu erinevate tõlgenduste üle. Kiriku silmakirjalikkus ja igapäevaelu patusus, isegi kuradi vaatenurgast? Ilmajäetud eesti rahvas ja rõhuja, kes oli ülem ja muutis seadusi ja kombeid oma kasuks?
Ma ei suuda otsustada, aga see lugu lihtsatest, petetud maahingedest on väga meeldejääv ja muljetavaldav.

sunnuntai 29. kesäkuuta 2025

Joonas Sildre, 2020. Kahe heli vahel. Arvo Pärdi tee oma helikeeleni, 224 lk. Arvo Pärdi Keskus. isbn 9789949747009

 

Ostsin selle raamatu eesti keele pärast. Mõtlesin, et oleks tore lugeda comics eesti keeles ja samal ajal natuke eesti keelt õppida. Mul polnud aimugi, kui kvaliteetne teos see on. See kirjeldab helilooja teekonda algusest kuni Nõukogude Eestist välismaale küüditamiseni.

Helilooja enda teekond ja ausus oma kutsumuse vastu saavad loo edenedes väga selgelt nähtavaks. Meloodiad, noodid, helid ja helilooja otsingud oma maailma järele on kujutatud graafiliselt ja läbinägelikult. Isegi see, kes muusikast vähem teab, saab aimu helilooja loomingu kesksetest teemadest.

Suurepärane sari. Pani mind kuulama Arvo Pärdi tintinnabuli tehnikas loodud teoseid Spotifys, sain märkamatult veidi haritumaks.

Heidi Iivari, 2024. Meidän suvun miehet. Meie suguvõsa mehed, 123 s./lk. Enostone. ISBN 9789523990951

Ma pole Heidi Iivari "Tartu sariarmastaja" raamatut lugenud. Ostsin selle, kui see sattus kätte Haapsalus Adam Culleni raamatupoe kohvikus ja avasiks leheküljelt, kus oli kõige lühem luuletus: Ilma sarkasmita/Aitäh/et sa olid minuga/aitäh/et sa enam ei ole.
Minu sisetunne oli õige. Raamatu alguses on lood mõlema riigi suguvõsa meestest, nagu pealkirigi viitab, aga keskfaasis jõuame suhte ja lahkuminekuni, millest rääkivad luuletused on eriti üllatavalt liigutavad ja panevad sind autoriga ühte tundma. Vähemalt nii on see kolmandas abielus ja muidu väga lahutunena.

Eriliseks rõõmuks selles raamatus on muidugi selle kakskeelsus. Neile, keda huvitab eesti keel, on raamat topeltrõõm. 

En ole lukenut Heidi Iivari "Tartu sariarmastaja"-kirjaa. Ostin tämän kun se sattui käteen Haapsalussa Adam Cullenin kirjakauppakahvilassa ja aukesi sivulta, jossa oli sen lyhyin runo: Ilman sarkasmia/Kiitos/että olit kanssani/kiitos/ettet ole enää.

Aavistukseni osui oikeaan. Kirjan alussa on nimen mukaisesti tarinoita suvun miehistä molemmista maista, mutta keskivaiheilla päästään, ilmeisen omaelettyyn, parisuhteeseen ja eroon, josta varsinkin kertovat runot ovat yllättävän vaikuttavia ja saavat tuntemaan yhdessä kirjoittajan kanssa. Ainakin näin kolmannessa avioliitossa ja muutenkin kovasti eronneen.

Erityinen ilo tässä kirjassa on tietysti sen kaksikielisyys. Eestin kieltä harrastavalle kirja on kaksinkertainen ilo.




Andrus Kivirähk, 2022. Meeste kongress, 184 lk. Bibliotheca Potatoris. ISBN 9789916677117

 

See on kogumik Kivirähki varasematest humoorikatest kirjutistest. Algselt avaldati need Eesti Päevalehes ja seejärel raamatuna enne aastatuhande vahetust. See on selle kogumiku uusväljaanne.
Teos pakub pilguheitu Kivirähki varasemasse huumorisse ja samal ajal ka tema töömeetodisse: võtta mõni auväärne ja tuntud sündmus või asi ning pöörata see ikka ja jälle uue pöördepunktiga ümber ning kirjeldada sündmust selles uues kontekstis. See loob iseseisvuspäeva tähistamise prügimäel, kus peakülaliseks on suur mäda, või professor Kotti ekspeditsiooni linnast maale. Professor Kott on äärmiselt linnalik ja maa rahvus, äärmiselt maalähedane. See loob kirjelduse ekspeditsiooni tragöödiast keset maaelu õudusi.
Lõpupoole on paar lugu, mis alguses on näited romantilisest kioskistiilist ja mõisaromantismist, kuid muudavad Kivirähki pöörde ootamatult millekski traagiliseks, ja ekstsentriliseks, nii et lõpuks jääb lugejal vaid pead vangutada ja naerma hakata. Ammendamatu kujutlusvõime ja kirjutamisrõõm on Kivirähki tunnusjooned juba nendes varajastes tekstides.

torstai 15. toukokuuta 2025

Andrus Kivirähk, 2016. Maailma otsas Pildikesi heade inimeste elust, 388 lk. Eesti Keele Sihtasutus. isbn 9789985795286

Lõpuks sain lõetuks selle raamatu. Kivirähkist on saanud mu lemmikkirjanik eesti kirjanduses. Tema huumor ja kujutlusvõime on võrratud. Päris kõige sõnad ma ei saanud aru, aga see ei takistanud raamatust nauttimist.

Selles raamatus õppisin tundma Kivirähki inimlikumat poolt. Raamat jutustab loo ühest linnast pärit tavainimestest, kelle elud ristuvad juhuslikult, kui lugu liigub ühelt inimeselt teisele. Samade inimeste ikka ja jälle ilmumine paneb kujutamise süvenema karikatuurist rohkem tavaliseks, kuid heaks inimeseks.

Oluline tegelane tervikus on härra Immanuel, kes otsib mitte ingleid, vaid tavalisi häid inimesi, et need siis saviks voolida ja oma heade inimeste miniatuursete skulptuuride galeriisse lisada.

See raamat on hea olemisetunde raamat. Huumor ajas naerma ja inimeste igapäevane lahkus üksteise vastu ajas nutma. Sain nutta ja naerda, nii suur kunst.